Tehnoloogia arengu mõju tulevikutöökohale


Valisin sellise pealkirja oma esseele, mille kirjutasin hiljuti ühe Tartu ülikooli õppeaine raames. Toon selle nüüd kärbitud kujul minu postituste lugejateni.


Nüüdisinimesed ilmusid Maale ligi 300 000 aastat tagasi ja võrreldes viimase 100 aastaga, toimus areng sel ajal tigusammul. /…/ Sel sajandil oleme jõudnud hetkeni, mil muutub ka inimese põhiolemus. Geneetilised modifikatsioonid, implantantide ja kiipide kasutamine, füüsilise liikumise vähenemine, sõltuvus tehnoloogiast, automatiseerimine, digitaliseerimine – see kõik mõjutab ja hakkab mõjutama inimese bioloogilist olemust. Selle valguses on üsna väljakutset esitav arutleda teemal, milline on inimese tööelu tulevikus. Selleks, et vältida utoopia valdkonda minekut ja selgeltnägija rolli, piiritlen ma mõiste „tulevik“ ja käsitlen oma essees võimalikke arenguid järgmise kümnendi jooksul ning toetun oma arutluses Gartneri uute tehnoloogiate ülevaatele, valitud allikatest tekkinud mõtetele ja isiklikule kogemusele.

Tulevikutöökoha mõiste viis mind mitu aastat ajas tagasi loetud raamatuni. Selles raamatus kirjeldavad Meister & Willyerd ühe eduka ettevõtte töötaja tegevusi aastal 2020. Kujutusliku töötaja elu ja töö on tehnoloogiat täis pikitud. /…/  Kirjeldatud hommikul kasutab ettevõtte uus töötaja nutikella, mis suudab ka uudiseid edastada, munaleiba valmistada ja kohvimasina tööle panna; mobiiltelefoni, mis teavitab, kui sõber on läheduses; programmi, mis monitoorib sarnaste profiilidega isikuid ja annab märku, kui lähedusse asub elama lähedaste huvidega inimene ning kohtub kodust lahkumata oma virtuaalmaailma kontaktidega. Tööle asumiseks tuleb tal skaneerida pöidlajälg ja saada mobiiltelefoni kinnitus kodakondsuse kohta, mille ta hüvitiste arvestamiseks vastavasse keskkonda üles laeb. Seejärel tutvustavad ettevõtte juhid talle virtuaalselt projekte ja ülesandeid. Firmasisese sotsiaalvõrgustiku abil viib töötaja end kurssi teiste töötajate hinnanguga tema poolt välja valitud juhile ja tutvub juhi 360 kraadise tagasiside kokkuvõttega. Edasi kirjeldatakse rööprähklemist, kus töötaja teeb samaaegselt erinevaid tegevusi: saab mobiiltelefonile kaks õppeprogrammi, täidab töötajakaardi, kuulab juhtide esitlust ja valib välja sobivad tööülesanded. (Meister & Willyerd, 2010: 23-25) Kõik raamatus kirjeldatud sündmused on seotud infosüsteemidega ja eeldavad suuremal või vähemal määral inimese privaatsfääri sisenemist.

See põgus meenutus toob ehedalt esile infotehnoloogia mõju meie igapäevaelule. Oleme harjunud igapäevaselt kasutama mobiiltelefoni, mille võimsus ületab esimeste toasuuruste arvutite oma ning avab vaid paari viipega interneti vahendusel meie ees maailma. Näiteks Google Mapsi abil saame külastada teisi maid ja virtuaalselt jalutada tänavatel ning uurida varakult järgi, kuidas jõuda punktist A punkti B. Kui saaksime ajahüppe teha 1950ndatesse ja rääkida Google Mapsi teenustest mõnele selles ajastus elavale inimesele, siis vaadataks meid, kui tulnukat või hullu. Tegevused, mida seitse aastat tagasi Meister & Willyerd kirjeldasid, on osade inimeste jaoks täna tavaline elurütm. Targa kodu lahendused, võimalus ise tööandjat ja tööd valida, kodus töötada, virtuaalselt suhelda nii organisatsioonisiseselt kui -väliselt, õppida mobiiltelefoni vahendusel, avada oma mobiiltelefon või arvuti näpujäljega, kasutada meeleolu ja tegevust monitoorivat nutikella. Need lahendused laiendavad võimalusi, kuid ühtlasi teevad ka sõltuvaks ja haavatavaks.

Oletame, et sain uue töökoha New Yorki. Saabudes linna tuleb mul tõdeda, et internetiühendust ei ole ja õige koht tuleb leida iseseisvalt, tehnika abita. Koolipõlvest mäletan, et sammal kasvab kividel põhjakaares ja päike loojub idast läände. Kuid ma kahtlen, et sellest teadmisest piisab, et mõnes suurlinnas orienteeruda ja leida uue töötaja rollis olles kiiresti üles oma töökoht. Seega olen enam kui kindel, et õigeks ajaks ma kohale ei jõua. Abiks on ehk taksoteenuse kasutamine, kuid see on kulukas. Minu jaoks oleks hoopis suurepäraseks lahenduseks, kui puudub vajadus aja peale pikki vahemaid läbida ja selle asemel saab keskenduda kaugtöö vormis tööülesannetele.

Kaugtöö mõistet (telecommute) kasutas esmakordselt 1976. aastal endine NASA insener Jack Nilles raamatus „The Telecommunications-Transportation Tradeoff“ kui alternatiivi ja lahendust liiklusele, laienemisele ja ressursside puudusele. Raamatu autorite arvates tuleb töökohti ümberkujundada nii, et inimesed töötaksid kodus ja suhtleksid oma töökaaslastega täiustatud telekommunikatsiooni vahendusel. (Gan, 2015) Sel ajal hakkas interneti eelkäija ARPANET laienema ja tekkisid ühendused teiste võrkudega ning militaarringkonnast välja kasvanud lahendus leidis tänu ülikoolidega koostööle laiema kasutuse. Seega tuleks ka tuleviku kirjeldamisel suunata pilk sellele, mis toimub militaarringkonnas ja teadusasutustes – seal, kus on palju ressurssi ja kõrgenenud huvi.

Militaarringkonna tegevustele tavainimene väga lähedale ei pääse, kuid teadusasutustes toimuvast saab interneti vahendusel aimu. Hea ülevaate annab Gartneri uute tehnoloogiate graafik (Panetta, 2017), mis näitab erinevate tehnoloogiate arengupunkte. Vähem kui kahe aasta pärast produktiivsuse tasemeni jõudvaid tehnoloogiad jooniselt ei leia. Küll on aga mitmeid tehnoloogiad, mis 2-5 või 5-10 aasta pärast selle taseme eeldatavalt saavutavad. Analüüsin esimest kuute lähemalt, et jõuda järeldusele, kuidas need tehnoloogiad tulevikutöökohti võiksid mõjutada.

Virtuaalreaalsus (Virtual Reality) on esimene, mis produktiivsuse tasemeni jõuab. Kuigi tehnoloogia on veel kallis, siis rikkamatel ja uuendusmeelsetel organisatsioonidel on võimalik virtuaalreaalsuse abil muuta töökorraldust ja tööalast suhtlust, juhendamist ning õppimist. Selleks, et seda teha, luuakse tõenäoliselt uus töökoht, olgu ta ametinimega virtuaalreaalsuse juht. Tema rolliks oleks koostööd teha vastavate firmadega ja organisatsiooni võtmeisikutega, et leida parimad lahendused. Landrum (2017) pakub välja neli moodust: geograafiliselt eri paigus asuvate töökohtade ühendamine (Unifying Geographically Diverse Workplaces), et tekitada töötajates tunne nagu asuksid nad ühes kohas, kuigi nad füüsiliselt paiknevad hajusalt; ohutute ja kontrollitud test– ja õppekeskkondade loomine (Creating Safe And Controlled Testing And Training Environments), et koostada realistlikke simulatsioone ning harjutada turvalises keskkonnas, inimest ohtu seadmata ja olukordades, kus eksimuse hind on väga kõrge; topeltekraani kasutamisvõimalus (Reimagining The ‘Second-Screen’ Experience), mis aitab töötajal hallata virtuaalselt kuvatavate ikoonide, järjehoidjate abil tööks vajalikku informatsiooni; talentide valimine (Acquiring Top Talent) reaalsete tööolukordade simulatsioonide abil või lastes kandideerijatel virtuaalselt jalutada oma tulevasel töökohtal.

Liitreaalsus (Augmented Reality) on valdkond, mida uurisin oma magistritöös 2015. aastal. Sellest ajast on liitreaalsuse mõju järjest kasvanud ja jõudnud pea igasse tegevusvaldkonda. Kui virtuaalreaalsuse puhul näeb inimene vaid virtuaalset keskkonda, siis liitreaalsus ühendab digitaalse ja reaalse keskkonna nii, et inimest ei lülitata füüsilisest keskkonnast välja, vaid seda rikastatakse digitaalse informatsiooniga. See annab suurepärase võimaluse luua töökeskkond, milles paiknevad füüsilised objektid saavad nö markeriteks, mille kaudu töötajal on lihtne ligipääs digitaalsele informatsioonile. /…/ Seega on ka siin suur potentsiaal vastavate töökohtade loomiseks, et valitud töötaja(d) vastuksid liitreaalsuse rakendamise eest ning juhiksid projekte vajalike andmebaaside ja artefaktide loomiseks ning tegeleksid hiljem andmebaaside administreerimise ja töökorras hoidmisega.

Järgmine tehnoloogia, mis lähiaastatel töökeskkonda mõjutab, on ettevõtete taksonoomiate ja ontoloogiate juhtimine (Enterprise Taxonomy and Ontology Management). Selle all on mõeldud ettevõtete andmebaaside hierahilist struktuuri ja teadmiste esitust, nende vaheliste seoste loomist ja automaatset märgendamist (metaandmete lisamine). Blumauer (2014) sõnul on oluline tegeleda töötajate oskuste tõstmisega teadmuse modelleerimise valdkonnas ja kirjeldab oma konverentsiartiklis, milliseid stsenaariumeid kasutada seostatud informatsioonistruktuuri loomiseks. Seega ka selles valdkonna pole näha, et tööd jääks vähemaks, pigem on nõudlus kõrgema taseme oskustega töötajate järgi.

Neljandaks tehnoloogiaks on tarkvarapõhine turvalisus (Software-Defined Security), mis rakendab, kontrollib ja haldab automaatselt turvatarkvara turbepoliitikast lähtuvalt ja võimaldab jälgida pilve- ja virtuaalkeskkonnas toimuvat tegevust tarkvara abil. Sellega on võimalik kindlustada töötaja seadmete turvalisus ka väljaspool töökohta ja hoida neid soovimatute rünnete eest. Nii kaob ära vajadus kasutada avalikku, ebaturvalist võrguteenust. Sellise turbelahenduse rakendamine võimaldab IT spetsialistil keskenduda riistvara halduselt turbepoliitikale, kuid ühtlasi eeldab uute teadmiste ja oskuste omandamist (erinevate seadmete, tarkvara tundmist). (What is software defined security?, 2017) Järelikult ka selle tehnoloogia rakendumine esitab töötajate teadmiste ja oskuste tasemele suuremad nõudmised ja ei vähenda töökohti, vaid muudab tänase töö olemust ja keerukusastet.

Viiendaks tehnoloogiaks on kognitiivsed ekspertnõustajad (Cognitive Expert Advisors), mis aitavad selekteerida informatsiooni ja lihtsustada otsuste tegemist. Näiteks Neota Logic platvormi abil saab automatiseerida ettevõtte äriprotsesse ning seeläbi tõsta efektiivsust, kõrvaldada vigu ja tõhustada iseteenindust. Siin võib peituda oht teatud töökohtade kadumisele (nt ärinõustajad), kuid minu arvates on see marginaalne. Pigem tõstab antud lahendus nii juhtide kui töötajate töökvaliteeti ja lihtsustab suurte infovoogudega toimetulekut.

Viimaseks uudseks tehnoloogiaks, mida oma essees käsitlen, on mehitamata õhusõidukid (Commercial UAVs (Drones)) ehk droonid. Droone kasutatakse väikeste pakkide kohaletoimetamiseks, fotograafias, videograafias ning kaubandus- ja sõjaliste kontrollide teostamiseks (Joshi, 2017). Droonide kasutuselevõtt esitab väljakutse seadusandlusele ja riigijulgeolekule, kuid tulevikutöökohtade poolelt toob see kaasa pigem uute ametite tekke (droonijuht, droonitehnik jne). Seega on ka siin surve uute töökohtade tekkele, mitte kaotusele.

Kõrgtehnoloogiliste lahenduste rakendamine on suuremal või vähemal määral seotud turvalisuse ja isiku privaatsusega ning tõstatavad mitmeid seaduslikke ja eetilisi küsimusi. (Panetta, 2017). Näiteks eksoskelett (exoskeleton) aitab vigastatul uuesti kõndida või töötajal tõhusamalt tööd teha /…/ või kiibiga implantant (chip implants), mis annab arstile kiiresti paigaldatud implantaadi kohta informatsiooni, kuid võib osutada ka „tiksuvaks pommiks“ ja võimaldada isikut jälitada või ohustada. Nii on igal uuel tehnoloogiaimel kaks poolt: abistav ja hävitav. Seetõttu on äärmiselt oluline, et uute tehnoloogiate rakendamisel ei tehtaks otsuseid kergekäeliselt, vaid kaalutletult ning peamisi riske ette nähes ja maandades. /…/

Kokkuvõtteks väidan, et automatiseerimise ja tehnika arenguga ei jää tööd vähemaks, vaid selle olemus muutub. Tekib suur hajusus töökohtade osas. Esile kerkivad väga kõrgtehnoloogilise tasemega töökohad, mis eeldavad töötajatelt innovatiivsust, inseneerlikku mõttelaadi ning uusi teadmisi ja oskusi. Samas on töökohti, mis pakuvad hoopiski inimlikku otsesuhtlust, võimalust olla iseenda peremees või töötada ülesannete ja projektidepõhiselt erinevate tööandjate heaks. Avarduvad ka võimalused töö tegemise koha osas kaugtöö vormi kasutades või kasutada lühemaid tööpäevi. Tulevikutöökohad on väga variatiivsed ja hõivavad enam inimesi, kui praegu. Kindlasti tuleb aga elu jooksul mitmeid kordi ümberõppida, sest ühe tööandja juures eluaeg töötamine on vähetõenäoline. Eripõlvkonnast pärit töötajatega tuleb tööandjal ilmutada leidlikkust, et pakkuda nii jõukohast kui motiveerivat töökeskkonda ja tööd.

Essee alguses tõin näite tehnoloogiaküllasest tulevikutöökoha kirjeldusest, mis tänases päevas ei tundu utoopiana, vaid võrrelduna eelnevalt kirjeldatud uute tehnoloogiate rakendamisega hoopiski tavapärane olevik või lähitulevik nii mõnegi kõrgoskustega töötaja jaoks.

Kasutatud allikad.

Blumauer, A. (2014). SKOS as a key element in enterprise linked data strategies. CEUR Workshop Proceedings, 1383(01), 1–4. Loetud aadressil http://ceur-ws.org/Vol-1383/paper23.pdf 31.10.2017

Gan, V. (2015, detsember). What Telecommuting Looked Like in 1973. A vision of remote work from before the personal computer. The Atlantic. Loetud aadressil https://www.theatlantic.com/technology/archive/2015/12/what-telecommuting-looked-like-in-1973/418473/ 30.10.2017

Joshi, D. (2017). Commercial Unmanned Aerial Vehicle (UAV) Market Analysis – Industry trends, companies and what you should know. Business Insider. Loetud aadressil http://www.businessinsider.com/commercial-uav-market-analysis-2017-8 01.11.2017

Landrum, S. (2017, 27. juuli). 4 Ways Virtual Reality Is Revolutionizing The Workplace. Forbes. Loetud aadressil https://www.forbes.com/sites/sarahlandrum/2017/07/27/4-ways-virtual-reality-is-revolutionizing-the-workplace/#21f58f7d1943 02.11.2017

Meister, Jeanne C., & Willyerd, K. (2010). 2020. aasta töökoht. Kuidas innovatiivne ettevõte homseid töötajaid kohale meelitab, arendab ja hoiab. Juba täna. (HarperColl). Tallinn: Kirjastus Helmes.

Panetta, K. (2017). Top Trends in the Gartner Hype Cycle for Emerging Technologies, 2017. Loetud aadressil https://www.gartner.com/smarterwithgartner/top-trends-in-the-gartner-hype-cycle-for-emerging-technologies-2017/ 01.11.2017

What is software defined security? (2017). Arrow ECS E-Magazine. Loetud aadressil
http://ecsnamagazine.arrow.com/what-is-software-defined-security/ 02.11.2017

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s